Hoone soojusvarustussüsteemi puhul võib energia tarbimist vaadelda kui hoone soojuskadude kompenseerimist mugavuse säilitamiseks soovitud tasemel.
Olemasolevates hoonetes sõltuvad need kaod :
– ilmastikuoludest;
– hoonete välispiirete materjalist ja mõõtmetest;
– ventilatsiooni vajadustest;
– hoone funktsioonidest;
– ruumi mugavustingimustest.
Kuna need tegurid on määratud hoone üldandmetes, siis peamine asjaolu, millest sõltub soojuskadude vähendamine, on sisetemperatuur, mida tuleks hoida sellisel minimaalsel tasemel, mis veel rahuldaks mugavustingimusi.
Osa soojuskadusid kompenseeritakse sisemiste soojuseraldajate arvel nagu näiteks toiduvalmistamine, televiisor, valgustus jne. Seega peab soojusvarustussüsteem katma kompenseerimata soojuskaod ja soojuse ebaefektiivse tootmise ja transportimisega seotud kaod.
Monteeritud ja töötava süsteemi korral võib energia tarbimise vähendamisega seotud abinõud liigitada järgmiselt :
1. Piirata soojuskadusid sobiva ruumitemperatuuri hoidmisega, mis ruumide kasutamise ajal on muutumatu, öisel ajal ja kasutamisvälistel aegadel aga alandatud. Kasutada paremini ära “vaba energia” ja sisemised soojuseraldajad.
2. parandada soojusjaotust tasakaalustamise ja mõõtmise abil :
– kui vee läbivool on liiga väike, siis ei ole etteantud mugavustingimused saavutatavad;
– kui vee läbivool on liiga suur, siis väikeste koormuste juures reguleeritavus halveneb ja tekib vooluhulga puudujääke hoone teistes osades;
– reguleerida vee temperatuuri, et saavutada optimaalne suhe mugavustunde ja soojuskadude vahel.
Neid abinõusid teostades peab silmas pidama ka ruumivaldajate käitumist, kes mõnikord kalduvad kas ruume üle kütma või üle ventileerima, eriti siis kui küttekulude arvestamine ei toimu individuaalselt.
“Sobiva soojuse” tajumine on seotud inimkeha võimega vabaneda energiast, mida ta normaalselt toodab. “Normaalse” kehalise aktiivsuse, niiskuse ja õhu liikumiskiiruse tingimustes on “sobiv soojus” ligikaudselt võrdne temperatuuriga + 20oC. See on õhu ja ümbritsevate piirpindade keskmine temperatuur.
Halvasti isoleeritud majas, mille seinapinna temperatuur on + 16oC, tuleb sobiva ruumitemperatuuri saamiseks õhku soojendada temperatuurini + 24oC.
Kui majal on parem soojustus ja välisseinte sisepinna temperatuur on + 18oC, siis on piisav, kui õhku soojendada + 22oC-ni.
Vanad, nõukogude aegsed soojussõlmed ja süsteemid omavad mitmeid puudujääke. Erinevate hoonete soojusvajadused on erinevad. Soojusvõrku, mis peab tagama piisava võimsuse, et rahuldada sisekliima nõudeid ka lõpptarbija juures, reguleeritakse ühe tsentraalse regulaatoriga. Kõik ülejäänud tarbijad saavad seetõttu soojust enam kui vaja ja neid on vaja piirata individuaalse reguleerimise teel. Selliseks reguleerimiseks on drosselseib (paigaldati soojussõlme sisendile), mis on väga staatiline. Arvestamata koormuse muutumist, põhjustab see enamikel juhtudel liiga kõrgeid sisetemperatuure ja energia raiskamist. Sellised sõltuva ühendusega süsteemid (soojusvõrgu vesi ringleb hoone küttesüsteemis) põhjustavad, tingituna korrosioonist, lekkeid ja muid veekadusid. Halva sisekliima ja kõrge energiatarbimise põhjuseks on soojusliku tasakaalu puudumine majades.
Kütte reguleerimise puudumine annab hoone elanikele eriti tunda sügis-kevad perioodidel ning “pehmetel” talvepäevadel.
Vanade soojussõlmede renoveerimist võib läbi viia mitmes etapis. Kõige tähtsam on siiski esmajoones paigaldada soojussõlme kütte reguleerautomaatika koos vajalike reguleerventiilide, andurite, ajamite ja tsirkulatsioonipumpadega. See võimaldab viia kütte reguleerimise märgatavalt paindlikumaks ning hoone soojusenergia vajadust juhib automaatika vastavalt välisõhutemperatuurile. Kogu reguleerimine toimub automaatselt. Tsirkulatsioonipump kindlustab küttevee ringlemise süsteemis. Eelpool kirjeldatud süsteemi nimetatakse ka küttevee segamissõlmeks, mis on ka nn. sõltuv süsteem.
Järgmise etapina tuleks paigaldada juba soojusvaheti, paisupaak, kaitseklapp. Soojusvaheti eraldab hoone küttesüsteemi kaugküttetrassist ning seda nimetatakse ka sõltumatuks ühenduseks. Torustiku purunemist välditakse paisupaagiga, mis kompenseerib temperatuurist tingituna vee mahu suurenemist. Soojusvaheti välistab võimaluse kaugküttetrassist tuleva sodi ja õhu sattumise hoone küttesüsteemi ning kaitseb süsteemi võimaliku hüdraulilise löögi eest.
Muidugi tuleb korralikult isoleerida torustik, mis vähendab soojuskadusid.
Kuidas rekonstrueerida soojaveesüsteeme ?
Enamikel juhtudel tuleb olemasolevad soojusvahetid asendada kaasaegsete efektiivsete soojusvahetitega, millised on kompaktsed ja kergesti paigaldatavad.
Kõigepealt tuleks teha :
1. paigaldada või asendada reguleerventiil sobivasse kohta;
2. paigaldada või asendada regulaator ja andur;
3. varusta soojaveesüsteem tsirkulatsioonipumbaga.
Lahtise veevõtuga süsteemid (soe tarbevesi tuleb kaugküttetrassist) tuleb aga ümber ehitada soojusvaheti(te)ga süsteemiks. Seda peamiselt jaotusvõrgu torustike korrosiooni vältimiseks.
Korralikult rekonstrueeritud ja töötava soojussõlme energiasäästlikus on ligikaudu 15…20% võrreldes vanade nõukogude aegsete soojussõlmedega.